Kas ma pean üksinda olema?

Nojah kahjuks tuli Zacil sinna vastikusse kooli minna.Ega ta muidu ei läheks kui seal ilgelt ilusad tüdrukud poleks.Poiss istus kuhugi kajutisse ja viskas koti hooletult pagasi riiulile.Ta istus ja toetus vastu seljatuge.Zac ootas et keegi nüüd sisse tuleks.
OT:Tulgu kõik kel soovi ehk 3-4 inimest

Victoria otsis kajutit, kus oli võimalikult vähe inimesi. Muidugi lootis ta üldse ühja kajuti leida, aga loomulikult polnud selliseid. Ta läks ühe kajuti juurde, kus istus üks poiss, ta küsis talt viisakalt:"vabandust, kas võib siia tulla?"

Zac tegi silmad lahti.Ta oli veits väsinud aga väsimus kadus uksel ilusat neidist nähes.Zac naeratas."Ikka võid"

"Kurat küll, tee kiiremini!" Lähedalasuva puu otsas kükitanud linnud tõusid suure musta parvena lendu ning lendasid minema, nende tiibade plagin aga oli veel kaugele kuulda. Karjujaks oli Shayla ning vihaaluseks isikuks tema autojuht, kelle kaela oli Shay kohe pärast autost väljumist veeretanud oma kümnekonna suure kohvri kandmise. Mees, keda terve suure hulga kohvrite tagant isegi õieti näha polnud, üritas paari kohvrit enda ees lükata, teisi enda järel vedada ning tema kaela ümber oli riputatud kümmekond õlakotti, millest paari väiksemat hoidis ta lausa hambus, mis Shay'le aga sugugi meeltmööda ei olnud ning mistõttu ta need sealt kohe enda kätte krahmas. "Ma võin ju ilus olla, aga saa aru, et see kuradima laev minu järgi ei oota! Seega liiguta oma tagumikku! Võta teatavaks, et kui ma laevast maha peaksin jääma, siis sa ujud koos kõigi nende kohvrite ja kotikeste ja kõigele lisaks veel ka minuga Iirimaale." Peagi ilmus silmapiiri tagant nähtavale sadam ning oma õnneks võis Shay endale rahuliku südamega tunnistada, et tema laev oli endiselt sadamas ning ei ilmutanud hetkel veel märke peatsest merele välja sõitmisest. Peagi jõudsid nad laeva pardale ning Shay asus endale kohe kajutit otsima, kus teekond Iirimaale mööda saata. Olles ühe kajuti leidnud, astus ta sinna sisse, arvates, et kajut on täiesti inimtühi ning märkamata esmapilgul kutti, kes end samuti sealsamas kajutis sisse oli seadnud. Tal oli nimelt niigi palju tegemist oma autojuhi käest kohvrite ja kottide kätte saamisega, samal ajal meest ennast kajutist välja tõrjudes. "Ma pidin sind, sinu idiootlikku sõidustiili ja uimerdamist niigi terve päev taluma, lase mul vähemalt natukenegi üksi olla ja mine otsi endale mõni muu kajut." Seda öelnud, krahmas näitsik mehe käest viimase kohvri, mis polnud veel hooletult kusagile kajuti nurka lennutatud, lükkas mehe uksest välja ning lajatas selle tema nina ees kinni ning kuigi mees üritas ust lahti lükata, õnnestus neiul seda nii kaua kinni hoida, kuniks tal see lukku õnnestus keerata. Shay ohkas kergendatult, sulges silmad ning toetas end seljaga vastu kajutiust. Olles silmad avanud ning valmistudes veetma küllaltki pikka laevasõitu oma uute riiete seltsis, neid endale selga proovides, sai ta aga küllaltki suure üllatuse osaliseks. Alles nüüd märkas näitsik, et kajuti nurgas oli istet võtnud üks näiliselt umbes temavanune kutt. Suur ehmatus aga kutsus neius esile üsnagi valjuhäälse kiljatuse. Ning järgmisel hetkel silmas ta ka oma õde Victoriat. See veel puudus, et see tüütusest raamatuteneelaja temaga ühte kajutisse sattus. Kuid ukse taga prõmmis jällegi tema perverdist autojuht, kes oleks ilmselt hea meelega näitsikuga kahe inimese palati muretsenud ning seal hea meelega Shay laialdasi oskusi nautinud, nagu näitsik talle ka tasuks hotellist sadamasse sõidutamise eest lubanud oli, kuid loomulikult polnud tal plaaniski sellise uimerdise ning kobakäpaga, nagu seda oli tema autojuht, voodisse ronida. Seega oli ta sõna otseses mõttes lõksus, lukustatuna väikesesse kajutisse koos oma tüütu õe ning ausaltöeldes üsna nägusa kutiga. Näitsik juurdles endamisi, kas tema õde ja too kutt tunnevad teineteist. Mõnes mõttes oleks see väga tore, kuna see tähendaks ilmselt, et lisaks raamatutele ja õppetöödele on tema kergelt nohiklike kalduvustega õeraas hakanud vaikselt ka vastassugupoolele tähelepanu pöörama, kuid samas pooled meestest, kellega Shay kogu oma elu jooksul maganud oli, polnud pooltki nii nägusad, kui too kutt seal. Oleks ta aga juba Victoria poolt võetud, lõhkeks näitsik praegu ilmselt suurest armukadedusest.

Victoria tänas naeratades ning istus istmele maha. Koti pani enda kõrvale. Victoria pöõras pilgu Shayle kui oli märganud teda. Ta ei hakanud ütlema midagi vaid ainult ohkas.

Zac jälgis etendust muiates.See oli ausalt öeldes üsnagi naljakas.Juhhu kutil täna veab.Kahe ilusa tüdrukuga kajutis."Hei"tervitas Zac siiamaani kergelt muiates näitsikut.

"Terekest jah," sõnas Shayla, pilku oma õelt taas kutile viies. "Olen ma samuti siin kajutis teretulnud või segasin teid äkki milleski?" Näitsik pöördus taas Victoria poole. "Milles ma kahtlen, sest meie preili Tuubi, tuubi ja veel kord tuubil jätkub armastust vaid tema raamatukesekeste jaoks." Seda öeldes ilmus Shay näole vaevumärgatav õel irve. "Igatahes, mina olen Shayla ja see siin on mu õde Victoria. Võid teda ka lihtsalt preili Tuupuriks kutsuda."

"Mina olen Zac.Terekest siis Shayla ja preili Tuupur."muigas poiss.Tüdrukul huumorimeelt jätkus."Meil pole siin mingit asja pooleli"ütles Zac neidist silmitsedes.

"ja sina hädaldad et ma jälitan sind koguaeg" lausus Vic muiates.

"Sest seda sa meil ju enamasti teedki. Peale nina raamatus istumise ja kõikvõimaliku õppematerjali pähetuupimise muidugi. See oli lihtsalt esimene kajut, kuhu mul õnnetus oma perverdist autojuhi eest pageda." Näitsik pöördus taas kuti poole. "Meeldiv tutvuda sinuga, Zac." Ta vaatas küsivalt kordamööda oma õele ning Zac'ile otsa. "Kuidas te siis kah oma laevasõidu kavatsete mööda saata?" Tal endal oli küll plaanis endale oma uusi riideid selga proovida, kuid oma õe , kes seda kohe kindlasti heaks poleks kiitnud ja tema kallal seetõttu ilmselt näägutama oleks kukkunud ning Zac'i, kelle reaktsiooni näitsik endale isegi ette ei suutnud kujutada, ees ta nüüd küll riideid vahetama ei kavatsenud hakata, seega jäi see plaan nüüd ilmselt katki. Zac'i ees oleks ta seda ehk isegi teinud, kuid mitte oma õe juuresolekul, kes jääks paljalt sellest vaatepildist merehaigeks ning hõõruks seda Shay'le elu lõpuni nina alla.

"Minul pole plaane aga sul?"uuris Zac Shaylalt.Temale oleks see vaatepilt jah huvi pakkunud.

Vic pööritas silmi, ta isegi ei hakanud midagi vastu ütlema.

"Mul oli plaan, aga enam mitte," tunnistas Shayla. Ta pea oli täielikult ideedest tühi hetkel. "Kõigepealt vabaneme Victoriast ja siis vaatame edasi." Näitsik vaatas kajutis ringi. "Selles kajutis on täitsa tore väike aknake, ma arvan, et Vic mahuks sealt läbi, kui väga kõvasti pressida."

"Siis tuleb ikka väga kõvasti pressida"muigas Zac pilguga Vic'i mõõtes.

"Minu geniaalsete mõtetega õde...." pomises Vic omaette.

Äkitselt teates kusagilt kõva hääl."Palun lahkuda kajtitest ja suunduda tekile.Laev lekib"Zac vaatas imestunult."Mida??"

Shayla võpatas hääle peale kergelt. See tuli valjuhääldist, mis asus otse tema selja taga. "Pole õrna aimugi, aga ma arvan, et on targem seda käsku järgida." Seda öeldes vaatas näitsik kergelt segaduses ilmega kord oma õde ning siis Zac'i.

Alguses ei pannud neidis seda lauset tähelegi, aga kui teised juba reageerima hakkasid, ehmatas ta ära "misasja?!?!"

"No mina igatahes uppuda ei taha.Teie ka mitte ma arvan"poiss tõusis püsti ja vaatas neidiseid.

" ma arvan ka et ei taha" lausus plika, tõustes ka püsti.

Shayla ei hakanud nii ilmselge vastusega küsimusele isegi vastama. Loomulikult ei tahtnud temagi uppuda ning seetõttu tõukaski ta end seina, mille vastu ta vahepeal nõjatunud oli, najalt püsti ning seadis sammud ukse poole. Kätt ukselingile vajutades vaatas ta veel korraks üle õla oma kajutikaaslaste poole, keeras siis ukse lukust lahti ning pistis pea selle vahelt välja. Koridoris käis nii suur sagimine, et kuigi pääs laevatekile asus nende kajutile üsna lähedal, siis läbi sellise rahvasumma sinna pääsemine võis üsna palju aega võtta.

Zac astus taha poole.Laseb tüdrukud enne.Gentelman.

Vic kõndis oma uksele siis lähemale "kuskohas see tekk üldse asub.." pomises ta.

"Üleval vist" pakkus Zac.Ta vaatas aknast välja ja siis maha.Vett maas igatahes veel pole.

Shayla kehitas õlgu, uksest välja astudes. "Ma pole päris kindel. Aga lihtsalt läheme selle suure rahvamassiga kaasa, ma olen üsna kindel, et nad kõik suunduvad tekile." Shay ohkas. Huvitav, mis toimumas oli?