Hilisöine jalutuskäik.

8.klass Postituste arv : 25 Join date : 12/11/2013

Tumedas tähtedega täidetud öises taevas ilutsev suur kuu heitis muidu pimedale kõrvaltänavale veidi valgust, mis Christine'i niigi raskendatud kõndimist natukene kergemaks tegi. Tänu kontsakingadele kohutavalt valutavad jalad ei teinud neiu edasi kandmisel just eriti head teed ja nii ta siis komberdas ühest seinast teiseni, meeleheitlikult hoonetest kinni krabades, et vähe-haaval edasi liikuda.
Melody peas keerles vaid üks mõte - miks kurat oli ta kottpimedale hoolitsemata kõrvaltänavale pööranud, mille auklikul pinnakattel oli peaaegu võimatu kontsakingadega kõndida. Muidugi, kaines olekus olles oleks ta ehk selle võimatuna näiva ülesandega isegi toime tulnud, kuid samas ei oleks tüdruk kainena end sellisest keerulisest olukorrast leidnudki.
Kui nüüd juba tema veidi vintis olekust rääkida, siis ilmselgelt ei olnud loendamatu arv shote ja drinke, mis ta enda kurgust alla oli kallanud temaga just eriti head tööd teinud. Tema kõht keeras ning oli tunne justkui terve Chrisi sisikond tahaks välja hüpata ja ega sellest väga palju puudu ei jäänudki, sest peagi leidis neid end lähima majade vahelise nurga juurest, kuhu pärast tema lahkumist kena, või mitte nii kena, pruun loiguke maha jäi.

OT: Liisa kallis, ma sain lõpuks valmis!

6.klass Postituste arv : 315 Join date : 12/11/2013

Chaos oli öösel hulkumas, nagu ikka mõnikord juhtus. Tüdruk lausa jumaldas kuud ja öist jahedust, kuna päike kippus haiget tegema nii tema silmadele, kui ka heledale nahale. Öine linnaelu ei tõmmanud teda küll tegelikult pooltki nii palju, kui öösel metsas või surnuaias kondamine, kuid see ei takistanud teda siiski mõnikord lärmakatesse ööklubidesse ronimast. Inimesed olid seal alati heas tujus. Vähemalt tantsupõrandal. Vetsudes muidugi enamasti mitte nii väga, kuid seal ta ausalt öeldes ka eriti ei passinud.
Chassie ei olnud väga täis. Ta jõi end üleüldse harva purju ning esimene kord oli ka alles sel samal suvel olnud. Pohmakas oli kohutav ja see teda alkoholist põhiliselt eemale hoidiski.
Eluga rahulolevalt pisut katkendlikult ebamäärast viisi vilistades, kulges ta mööda tänavaid, nautides seda, kui tühjad need on. Kuigi tänavatel oli mitu korda rohkem võimalusi vägistatud, läbi pestud või mida iganes muud saada, kui surnuaias, oli viimane tüdruku jaoks siiski kõhedam koht.
Niimoodi seal tänaval, pikad juuksed valla ja seljas vaid seelik ning särk, ta ringi keksiski. Pisut pime oli tõesti ja tee polnud just väga tasane, kuid tal polnud kõrgeid kontsi ja kuu valgusest talle hetkel veel piisas.
Kellegi ukerdavat siluetti märgates kortsutas ta õrnalt kulmu ja kiirendas sammu, astudes ka pisut pehmemalt kui enne. Kuna tegu oli ilmselgelt naissoost isikuga, ei pelanud Kaos lähemale minna.
OT: Imeline.

8.klass Postituste arv : 25 Join date : 12/11/2013

Kuna Christine'i meelte olukord polnud hetkese seisuga just kiita ei pannud tüdruk tähele ka endale lähenevad kuju ning jätkas oma teekonda, mis kuidagi edeneda ei tahtnud. Kontsade ära võtmise asemel pürgis jonnakas tüdruk vandumise ja needmise saatmisel kindlalt edasi - ikka kodu poole. Kuigi kodu paistis tol hetkel vaid kauni helesinise unistusena ei olnud neiul plaaniski alla anda, miski tema peas lausus kindlad sõnad 'kõnni ja ela või seisa ja sure', ning isegi kui see tundus vaid ühe järjekordse hallutsinatsioonina ei plaaninudki Melody seisma jääda kuigi väike puhkus tundus peaaegu sama taevalikuna kui tema enda pehme roosade linadega kaetud voodi, mis teda kindlasti kodus ootas.
Sügav ohe lahkus tüdruku huultelt ning ta hingas sügavalt sisse, nautides suurt sõõmu värkest, või mitte nii värsket, õhku. "Ah, kuradile," pomises ta endamisi ning komberdas esimese ettejuhtuva pingini, mis imekombel vaid paar meetrit eemal uhkes üksinduses seisis ja seltsi ootas. Pingile prantsatanud Chris viskas kingad jalast ning lasi neil selgesti kuuldava pauguga pingi kõrvale maha kukkuda. "Väike uinak ei tee ju paha, ega?" Ütles ta endale ning heitis pingile pikali, ta pilk lukustatud taevas säravatele tähtedele samal ajal kui õnnelik muie ta kirsipunastel huultel mängles. Peagi vajusid kümnete kihtide ripsmetušši ja lauvärviga kurnatud silmad kinni ning tüdruk ümises veel õnnelikult enne kui ka see lakkas ning tüdruk unemaailmale järjest lähemale astus.

OT: Jeesus kui palju vigu mul oli. Sellepärast ei tohigi kirjutamisega kiirustada... Kurat. Praegu on ka probably tho. Sest ma olen laisk. Aitäh.

6.klass Postituste arv : 315 Join date : 12/11/2013

Chos võttis korraks hoogu maha ning jäi võõrast eemalt jälgima. Tal endal oli ausalt öeldes õige pisut jahe, kuigi alles oli suve lõpp. Tulega sai seda muidugi alati paremaks teha, aga see võttis energiat ka ikkagi. Ja ka nii pisut purjus olles, kui seda oli tema, oleks see võib-olla ka pisut riskantne ettevõtmine olnud.
Seal niimoodi mõnda aega seisnud tuli ta oma mõtetest lõpuks uuesti välja ja pikemalt mõtlemata astus ta võõra juurde. Otseloomulikult ta ei märganud, et teine juba magama hakkas jääma. Arvas, et nii sama põõnab ja mõtleb oma kurva elu üle järele või mida iganes muud säärast. Igatahes oli tema meelest väga kena minna sinna, neiut sõrmega torgata ja siis äärmiselt hoolitsevalt küsida: "On kõik korras?" Vähemalt see pidi kõlama hoolitsevalt ja heatahtlikult ja kõike seda. Mingil määral see seda ka kahtlemata oli. Chaose naeratus säras kuuvalgel üpriski kurjakuulutavalt.

OT: Kuule, pole hullu eksju. Ma ise kirjutan alati suhteliselt kiiresti tho. Kuni mõte arusaadav on, on okey.