Shayla lonkis, või oleks isegi õigem öelda, et ta pooleldi roomas kõigi oma kohvrite ja kotikestega toa poole, mis väidetavalt pidi kuuluma temale ja veel kellelegi. Ta ei olnud harjunud ise oma asju tassima, enamasti tegi seda tema autojuht, kuid selgus, et viimane oli kohe järgmise laevaga tagasi Londonisse põrutanud ning kavatses seal vedeleda ja end korralikult välja puhata, seda kuni näitsiku järgmise võimaluseni Londonisse sõita, mis avanes ilmselt alles järgmisel vaheajal, milleni oli ikka veel üsna kõvasti aega. Jah, õppeaasta oli jõudnud vaevalt alata ning tema unistas juba vaheajast. Shay lootis, et tema toakaaslane pole veel kohale jõudnud. Siis saab tema esimesena voodi valida ja võib-olla mõned ilusamad ja vajalikumad asjad oma toanaabri toapoolelt enda omale nihverdada ja siis valetada, et need olid algusest peale seal ja kiiremal on õigus valida. Ent toauks ei olnud lukus ning seetõttu tärkas näitsikus kahtlus, et tema toakaaslane oli juba kohal, mis talle kohutavalt meelehärmi tegi. Ust lahti lükates ning kõigi oma asjadega tuppa sisse sadades võis ta oma kahtlustes kohe ainult veelgi rohkem veenduda. Toa ühes nurgas tegi üks näiliselt umbes temavanune tüdruk parajasti oma voodit üles ning Shay'l ei olnud vaja pikalt mõelda, taipamaks, et tegemist oli tema toakaaslasega. "Hei," pomises näitsik pisut tusaselt ning vinnas oma kohvrid ja kotid vabale voodile toa teisel poolel. Ega tema kasutusse jäetud toapoolelgi midagi viga polnud ning sellepeale muutus neiu meel pisut rõõmsamaks. "Shayla Ferus," tutvustas ta end ning heitis ka ülejäänud toale põgusa pilgu. "Vähemalt toal pole viga."