No one gives a shit

Öö ei olnud enam väga kaugel, aga no tõesti, see ei olnud mitte midagi erilist. Esimene koolipäev polnud olnud ka eriti kurnav ja seega võis Chaos veel veidi oma öise eluviisiga tegelemist jätkata.
Pangani oli tee viinud teda teadmata põhjusel. Tavaliselt külastas ta esimese asjana metsa, kuid seekord polnud nagu tuju. Seal pidi suhteliselt tihti oma seljatagust jälgima. Pangal oli hoolimata varisemisohust palju rohkem ruumi. See tähendas, et end ei saa muidugi varjata, aga noh, seda polnud ka tarvis. Tüdruk tundis end koolis piisavalt turvaliselt.
Rõõmsalt peatus ta panga servast pooleteist meetri kaugusel. Tal ei olnud väga suurt isu sealt alla lennata, eriti kui lähtuda faktist, et ta lennata ei osanud.
Ta oli ka eelmisel aastal pangal tihedalt käinud oma tulekest väänamas. Kus mujal oleks selleks veel parem koht olnud? Tunnis? No jah, seal ka muidugi, aga mõnikord tahtis tüdruk olla rohkem omaette. Mitte alati täiesti üksi, aga vähemalt mitte kohas, kus oleks veel mõnikümmend märatsevat inimest.
Värsket õhku sisse hingates võttis ta käepealt oma kella, pani selle taskusse ja seejärel viskas endast natuke eemale maha dressipluusi, mis tal seljas oli olnud. Silmad kinni otsis ta randmelt üles tattoo, et sõrm sellele suruda. Hetke pärast ilmusid ta käsivartele lillakad leegid, mis tundusid isegi soojemapoolsetena.

OT: Lucas

Lucas pidi kooli alguse puhul ikka kõik kooliümbruse läbi käima. Oli jõudnud pangani. Poiss vaatas pangal ringi, veidi eemal oli näha mingit tüdrukut. Ta tundus Lucasele kuidagi tuttav, aga talle ei tulnud meelde kuidas.

See kuidagi tuttav tüdruk igatahes Lucast ei märganud. Miks ta olekski pidanud? Chaos oli keskendunud oma lillakatele leekidele, mis tegid ta ka suhteliselt hästi märgatavaks, kuna päike oli juba peaaegu täiesti loojunud.

Lucas kõndis neidisele aeglaselt järjest lähemale. Lillasid leeke ta ka nägi. Tal on vist midagi põnavat plaanis... arvas Lucas. Hetkel ta ei seganud ka tüdrukut, vaatab mis tüdruk teeb.

Leegid kerkisid aeglaselt Chaose nahalt ja suurem osa kogunes tüdruku üles tõstetud peopesadesse, et seal aeglaselt erinevate loomade kujusid võtma hakata. Tüdrukule meeldis mõnikord lihtsalt niisama oma energiat sellise tühja-tähja peale kulutada. Ise ta kusjuures ei vaadanud suurema osa ajast üleüldse, mis sünnib, vaid kujutles silmad kinni ette. Paar korda ainult piilus, et kindel olla, kas midagi üleüldse välja tuleb. Nähtuga rahule jäädes sulges ta silmad uuesti. Mõne aja pärast hõõrus ta leekidega käed kokku ja leegid kadusid uuesti ta naha sisse. Nii oli energia kulu pisut väiksem. Plikal oli ka teooria selle kohta, et ta saab põlevatelt puudelt ja muudelt asjadelt energiat ammutada, kuid seda polnud ta veel järele proovinud.
Hetke oli pangal täielik pimedus ja siis korraga lahvatasid tüdruku seljale tiivad, üks erelilla ja teine tumehall, kuigi see kiirgas valjkat valgust. Tüdruk oli mingil määral oma aurat leekidesse põiminud ja nüüd kasvasid ta tiivad aina suuremaks. Võib-olla oleks nendega ka lennata saanud? Võib-olla. Chaos polnud seda veel katsetanud, kuna ta polnud piisavalt vastupidav.

"ohoh, keegi on kõvasti harjutanud" lausus Lucas muiated omaette kui oli veidi aega tüdruku tegutsemist jälginud.

Tiivad saavutasid kõige suuremad mõõtmed, mida Chaos oli neile parasjagu võimeline andma - see tähendas, et kumbki oli umbes kuus-seitse korda suurem kui nende looja - ja seejärel oleks võinud kujutelda plaksatust, mille saatel need kiiresti kadusid. See oli suhteliselt suur jõupingutus ja hall-valged ning lillad sädemed jäid veel mõneks ajaks õhku üksikult ringi hõljuma. Chaos vajus aga põlvili ja toetas ühe käega oma pead, mis oli pisut tuliseks muutunud. Teisega kobas ta šokolaadipatooni järgi, mis kuskil ta dressipluusi taskus viimati olnud oli. Kogu õhk Chaose ümber oli täis tema aura kainestavat ja samas purjutavat lõhna.

"ja mida sina siin teed?" otsustas ta siis neidisele midagi öelda tüdrukule lähenedes kui ta etendus läbi oli.

Chaos oleks ilmselt kõvemini võpatanud, kui ta parasjagu tiibade loomisest toibunud ei oleks. Kuid selle asemel turtsatas ta oma šokolaadi ampsu peaaegu välja ja hõõrus osa sellest vandudes endale mööda nägu laiali. Õnneks ei võinud võõras seda näha. Chaos ise oli vähemalt veel valgusest pimestatud, missiis, et ta silmad suletud olid. "Kes kurat sa oled?" porises tüdruk.

"inimene ma pakun" lausus Lucas muiates.

Toppinud suhu ülejäänud šokolaadi tõstis tüdruk pilgu võõrale. Ta silmad olid mõlemad jätkuvalt aura järvi ja kui tüdruk oma peopesasse tulekuulikese süütas võis seda näha ka võõras. "Kummardu lähemale, et ma su nägu näeks. Ma ei jaksa püsti tõusta," käsutas ta siis seda inimest.

"sai peagi ju" lausus Lucas seepeale. Ega ta nüüd igat käsku ka nüüd täitma ei hakand.

"Ei pea jah. Vea oma kuradima lõuts siia alla nüüd." haugatas Chaos. "Palun," lisas tüdruk peale väikest pausi ja sirutas oma käe tulekuulikesega pisut kõrgemale. "Ma oskan ka mõningaid kasulikke loitse lisaks tulega mängimisele," lisas ta veel magusa naeratusega. Selliseid, mis paneksid poisi talle lähemale kummarduma. Ta ei teadnud, kui palju võõras millegist teadis, seega polnud ka oluline, kas loitsu parasjagu ka reaalselt võimalik lausuda on. Mingi viisi tüdurk kindlasti leidnud oleks. Tal oli marker kaasas, oleks saanud võõra säärele või kuhugi kiiresti kriitseldada ikkagi. See oleks olnud juba veerand võitu.

"mis mõttega" tahtis Lucas teada. Osata ju loitse võib aga ega see Lucast väge ei kõigutanud.

"Kummardu, nurjatu!" käratas Chaos ja tüdruku vaba käsi klammerdus poisi jala külge. Hetkeks ka tulepallikesega käe langetanud oli ta välkiirelt võõra jalale kriitseldanud ühe sümboli. Et loits terviklikuks teha, oleks ta pidanud sümboleid ka teistele heaosadele joonistama, aga juba ühe jala üle kontrolli haaramine oli piisav. Poisi parem jalg nõtkus täpselt nii, nagu tüdruk tahtis. Iseasi kudias ta nüüd püsti jääb, aga noh. Not her problem.

Poiss kukkus selle tagajärel selili. Hakates ise hirnuma. " ja mis see nüüd juurdeandis?"

"Sa oled mulle lähemal. Seda andiski," teatas Chaos ja roomas poisile enam-vähem peale. Niimoodi käpukil. Väga mugav ju. Markeri teise kätte ümber korraldanud tõstis ta tulekuulikesega käe poisi näole lähemale ja kallutas õrnalt pead. "Sa oled Lucas, mis?" küsis ta siis muiates. Suhteliselt awesome oli, kui see ülbik tema all asus.

"ma teadsin, et sa oled kuidagi tuttav" lausus Lucas, "aga kes sa oled siis?" tahtis ta teada siiski.

"Mm.." tüdruk mõtles hetke, kas ta teab poisi täispikka nime või ei. Ei meenunud see viimane osa küll eriti. "Kaos," vastas ta siis lihtsalt ja naeratas uuesti, kaaludes, kas ta peaks poisi üleni neid märke täis sodima, et temaga siis veidi nalja saada, või püsib ta ise piisavalt paigal, et tüdruk teda narritada saaks.

"oota ja kus ma nägin sind?" no ei meenu, Lucasel tuli lõpuks meelde " ota ma nägin rongis sind ju?"

"See oli laev muidu, tupsununnu," vastas Chaos pea uuesti otseks lükates ja näpistas poissi kergelt ninast. Kas pole mitte tore niimoodi võhivõõra otsas olla?

"no vahet ei ole" vastas ta muiates. Võttis neidiselt markeri enda kätte. "huvitav pliiats, ma proovin ka" lausus ta, tehes Kaosele põse peale kriipsu " loitsud on sinu teema" lausus ta siis, ta ei oskand edasi teha midagi.

Chaose jaoks oli vahe piisavalt suur, kuid ta ei pidanud vajalikuks seda teemat eriti pikemalt edasi arutada. "Tavaline marker. Vist veekindel," arvas Chaos. Mingi küünelaki või meigieemaldajaga vast ikka maha annab saada, kui veekindel on. Iseasi, kuidas Lucas koolini jõuab, kui loits ikka veel tema jala peal on.. Noh, kui mingil määral seda märki kraapida peaks loitsu tegelt lõhutud saama vast ikkagi kuidagi.

"ahsoo, ja kas sul on aimu kuidas ma kõndida pärast jälle saaks" Päris ta lõbusalt

"Mm.. On see vajalik?" küsis tüdruk kulmu kergitades ja võttis poisi käest markeri. Sellega tegi ta kaks sujuvat liigutust ning Lucas omas nüüd vuntse. "Palju kenam," leidis plika oma tööd lillaka valguse taustal imetledes.